A. H. Tammsaare - Juudit
Olovernes annab märku ja siis lahkuvad ka sõdurid ja
auvahid, jääb vaid ainult Pagoas.)
Pagoas muretseb Olovernese pärast, et too julges oma eluga niimoodi riskida. Olovernes räägib,
et noormees oli äratanud temas vanad mälestused tema enda noorusaegadest.
(Olovernes läheb sisetelki, Pagoas välja. Silmapilguks jääb esitelk tühjaks, kostab kandlehelin ja
laul; siis lükatakse Juuditi telgi ukseriided ettevaatlikult kõrvale ja nähtavale tuleb Susanna
uudishimulik nägu. Leides esitelgi tühjana, võtab ta julgust ja astub sisse, käib ringi, vaatab,
imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.)
Juudit räägib, et esimest korda elus tundis ta kummardavat elavat jumalat. Susanna märgib ka, et
Olovernes paistis olevat ka päris sissevõetud. Juudit heietab Olovernese nime nagu oleks
armunud temasse. Juudit jõuab järelduseni, et ta peab Oloverneselt lapse saama.
(Nimetu ilmub oma telgist.)
Nimetu ja Juudit saavad tuttavaks
annaabi.ee 
