Eleaatide koolkond
seetõttu vahel ka “itaalia filosoofiast” Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Nimetatud koolkondi on
vaadeldud ka joonia filosoofiale vastanduva vooluna tolleaegses mõtlemises.
Eleaatideks kutsutava mõtlejate rühma väljapaistvaim esindaja on Parmenides (u. 540-480).
Tema teos kujutas endast õpetusluuletust, mis on säilinud küll mitte tervikuna, kuid siiski küllalt
ulatuslike fragmentidena. Teos jaotub kolme ossa: proloogiks ja kaheks õpetust esitavaks osaks.
Proloogi võib käsitleda teoreetilis-maailmamõistmisliku probleemsituatsiooni kujutamisena
poeetilistes kujundites. Selles kirjeldab Parmenides iseenda läbielamist: teekonda jumalanna
juurde ning kohtumist viimasega. Luuletuse järgmised osad annavad aga teada sellest, mida
jumalanna olevat Parmenidesele ütelnud. On tähelepanuväärne, et Parmenides on asetanud oma
õpetuse jumalanna suhu – sellisena pretendeerib see enamale kehtivusele kui võiks omada
annaabi.ee 
