Talurahva toidud
täita." Üksnes heast toidust ei söödud kõhtu täis. []
19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta on tehtud tähelepanekuid, mille põhjal
võib öelda, et eestlane on alati kokku hoidnud kõhu arvelt. Ta sõi lihtsat toitu ja hindas palju
rohkem näiteks hea riide- või muu tarviliku tarbevara muretsemist. Mäletatakse vanemate
õpetust: ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus." See oli üks välise
kombekohase korra kohta esitatavais nõudeist. []
Eestlane sõi argi- ja pühapäeval söögikorras alati ühe toidu. Tänapäevases keeles ja
arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam
toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või
soojendatud leeme, roa või pudru. []
Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit
oli leib