Eesti kunst 1918-1940
ametnike, õpetajate ja kodanlikest perekondadest preilide kõrval ka linnakehvistust pärit
noor inimesi. Et selles äärmiselt kirevas õpilaskogus saavutada vastastikkust arusaamist,
koostöövaimu või teatavat kokkukuuluvustunnet, oli tarvis Laikmaa-taolist tugevat isiksust
ja tõelist entusiasti. Ta suutis end nende nii erinevate inimeste seas maksma panna mitte
üksnes oma vaieldamatu erialase autoriteediga, vaid samavõrra ja vahest enamgi oma
innustuse, esinemislusti, suhtlemise sundimatuse ning nakatava huumoriga - inimliku
kütkestavusega.
Elav osavõtt kursusest julgustas Laikmaa muutma selle 1903. a. sügisest ateljeekooliks.
Võrreldes varasemate saksa kunstiõpetajate joonistustundidega oli Tallinnasse nüüd
tekkinud midagi sootuks uut: sisuliselt oli tegu eesti esimese kunstiõppeasutusega. Muidugi
mõista võis Laikmaa anda oma kasvandikele üksnes kunstilist algharidust, avada neile ukse
edasisteks õpinguteks, aga eelkõige seda oligi tarvis.