Eesti kultuuri alused ja tähendus
See
kujutab endast kultuuri tehnoloogilist aspekti. Tunneme selle ära ladinakeelses sõnas cultura,
mille esimene tõlkevaste seostub maaharimisega (cultura agri), kuid milles tuleks näha
ümbritseva keskkonna muutmist, kohandamist inimeluks. Maaharimine on siiski kultuuri
tekkeprotsessis üks hilisemaid kontsentreid, keskmeks peetakse hetke, mil inimene õppis
valitsema tuld, laiemalt võttes kõiki energia-allikaid. Päikese ja selle erinevate esinemiskujude
austamine on põhjaks inimkonna vanimatele uskumustele ja rituaalidele. Kultuuri teine
aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga. Kultuur on ühelt poolt olemise peegeldus
teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus. Sel puhul on kombeks rääkida tsivilisatsioonidest
kui ühes või teises aegruumis elanud või elava inimkollektiivi tehnoloogia ja
(enese)peegelduse, lihtsamalt väljendudes teo ja vaimu teatavast ühtsest esinemusest.