Eduard Viiralt
25.septembril 1939.aastal maabus Viiralt Tallinna sadamas. Vaatamata neliteist aastat kestnud
eemalolekule lülitus ta kodumaisesse kunstiellu üsna hõlpsasti. Peale 1940.aasta juunipööret
valiti ta ENSV Kunstnike Liidu Orgkomitee liikmeks. 1941. aastal teeb ta mõned etüüdid
ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehest luuletaja Johannes Vares-Barbarusest, kelle
portree tellimus seoses kavatsetava ENSV kunsti ja kirjanduse dekaadiga Moskvas jääb
aga tehnikas teostamata.
Tema esimesekss kodumaal loodud tööks oli Kristjan Raua portree (1939, kuivnõel)
väärikas tunnustusavaldus vanameistrile. Enamjaolt loobki Viiralt Eestis portreid, millistes
võib täheldada rahvusliku tüübi, rahvusliku karakteri otsinguid. Taastunud kontakt
kodumaaga, mure tema saatuse pärast rasketel, keerulistel sõjapäevadel lõid pinnase selliste
lehtede sünniks, nagu ,,Eesti neiu" (1942, pehmelakk ja värviline akvatinta), ,,Viljandi
annaabi.ee 
