Klassikaline saksa filosoofia
tulemuseks on objekti tunnetus, mis toimub arumõistetes ja tekib objekti teadmine. Ideede
pole konstitutiivset rakendust, sest neil puudub vastav tunnetus ja neil on ainult regulatiivne
rakendus ja see ütleb, et ideed kujutavad endast reegleid, kuidas toimida; ei ütle midagi
objekti kohta, vaid annavad mõttetegevusele teatud reeglid; kuidas süstematiseerida
objektiivset teadmist; ideed on ettekujutus, et kuidas süstematiseerimine peaks välja nägema.
Reegel on esiletud kujutletud ideaalne objekt, mille poole üksikud objektid liiguvad –
imaginaarne lõppsiht, kuhu tunnetus liigub. See annab, et liikumise käigus, et teadmine
muutub üha süstematiseeritumaks. Ideaalis teadmine peaks olema üks ühtne süsteem, aga seda
see pole. Ette kujutada saab seda, aga pole kindlat objekti.
Prg. 45. saavad anda mõiste asjast üldse. Üldised struktuurid, kuidas me asjade üle mõtleme.