Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
seisukorda ei parandaks, ja, teiselt poolt, tõsiasja, et Taani oli juba ise mõtisklema hakanud
Eestimaad edasi anda või kasulikult ära müüa. Suurimaks petlikuks ja halastamata vaenlaseks
osutus eestlastele nende vabadusvõitluses just ordu. Seisukorda ei suutnud palju muuta ka appi
kutsutud Soome-Rootsi, Vene ja Leedu abiväed, mis hilja kohale jõudsid.
Meil ei ole teateid terve üleminekuaja kohta ja seepärast ei tunne me kõiki sündmusi sellest ajast,
aga juba sellest, mis eespool esildatud, võime järeldada, et sakslaste valitsus 14. aastasaja
keskeni ei olnud kuigi kindel eestlaste maal. Eestlased tunnustasid ristiusuliste valitsust üldiselt
niipalju, kui see möödapääsmata oli ja häda seks sundis, selle mõtte ja lootusega, et see
tunnustuse tarvidus värssi jälle kaob. Seks püüti ka kaasa mõjuda, harilikult kääriva meeleolu
alalhoidmise ja passiivse vastupaneku abil, võimaluse järele aga ka, olukordi ära kasutades,