Immanuel Kant
Selles suhtes on iseloomulik Kanti töö, mis käsitleb muutusi Maa pöörlemises
ümber oma telje Kuu gravitatsioonist tulenevate tõusu-mõõna hõõrdumiste mõjul (1754).
Siin esitatakse taevakehade ajaloolise muutumise idee, mida uuritakse nende
tulevikuseisundite ennustamise eesmärgil. Arengu ideid jätkab ta ka töös „Küsimus
sellest, kas Maa vananeb, vaadelduna füüsikalisest aspektist“ („Die Frage, ob die Erde
veralte, physikalisch erwogen“) (1754), kus kuulutab optimistlikult „...Universum loob
uusi maailmu, et tasa teha talle mõnes kohas osaks saanud kahjud“. 1755 avaldas Kant
„Üldise loodusloo ja taevateooria“ („Allegemeine Naturgeschichte und Theorie des
Himmels“), kus ta esitas hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimisest, arengust ja edaspidisest
käekäigust, mis olevat kujunenud „loomulikul teel“, kusjuures „maailmade kord ja ehitus