Giuseppe Verdi
ette heideti, vaid ooperispetsiifikast lähtudes. Teoses, kus juhtiv osa kuulub muusikale ning
komplitseeritud karakterite kõiki varjundeid on võimatu edasi anda, tuleb zanrile sobivaimate
põhijoonte ja situatsioonidega piirduda. Tundub, et just "Macbethis" tekkis Verdis esmakordselt
muusiku ja dramaturgi õnnelik süntees.
Vaatemängulist romantikat minetava psühholoogilise draama kõige sisendusjõulisemais
stseenides omandab orkestripartii erilise sugestiivsuse. Erutatusest ja rahutust rütmikast
läbistatud muusika on paiguti beethovenlikult jõuline ning tundub otse uskumatuna, et taolisi
võimsaid sümfoonilisi lehekülgi XIX sajandi esimese poole ooperiloomingus oli võimalik kirja
panna. Suurt tähelepanu pööras Verdi orkestritämbritele. Ta rikastas harmooniat, teravdas ooperi
kestel korduvate intonatsioonide ja motiivide dramaturgiat ning muutis retsitatiivid
nüansirikkaks muusikaliseks deklamatsiooniks. Leedi Macbethi uneskäimise stseen on neist üks
annaabi.ee 
