Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
Miski,
mis kunagi millegagi seostus, seostub ka nüüd ja ilmselt ka edaspidi ning tekitab
vastavaid emotsioone, olgu need siis kas üdini head või vastumeelsed. Tsiteerin: "Neid
õunu ma seal sõin, ega mul raha polnudki, et poest osta, ja lugesin Dostojevskit, kooli
enam ei läinud. Lõpuks hakkasin inglit unes nägema. Igal öösel: kõhn must ingel, kes
seisis mu voodi jalutsis, muud ei teinud. See oli nii õudne ja magus, et ma enam muud ei
tahtnudki. Sestsaadik õunte lõhn erutabki mind."
Ilmselt ongi see raamat eneseotsing, eelkõige kirja kirjutajale ning ka nendele, kellel on
au seda kirja lugeda. Mina, kirja ehk teose lugejana muutusin raamatuga väga lähedaseks
ning tundsin paljuski ära iseennast, eelkõige sellena, kes päris täpselt seda õiget kohta
kuidagimoodi ei leia ning kes piirsituatsioonides ning otsingutes pidevalt vangis on, sest:
"Ma vaatan veepinda otsekui piiri, mille tagant peab algama päris maailm, millest ma
annaabi.ee 
