Eduard Vilde
peatselt sai temast kõige populaarsem eesti kirjanik.
Ärgatas huvi oma maa ja rahva kui ka kogu kaasaegse
Euroopa elunähtuste ning uuemate rahvusvaheliste
mõttevoolude vastu.
Vilde teostega jõudsi eesti jutustav proosa
vähenõudlikust, zanriliselt ebamäärasest külajutust
laiahaardeise panoraamromaanini ning psühholoogilise
novellini. Ka tema näidendid kuuluvad eesti klassika
põhivarasse.
Vilde viiekümne aasta jooksul kestnud kirjanduslikus
töös saame erstada kolme järku. Esialgu kirjutas ta
peaasjalikult kergesisulisi põnevus ja naljajutte. Teisel
perioodil oli ta teadlik ning järjepidev realist. Paguluses
alanud kolmanda loomingujärgu teostele on iseloomulik
psühholoogiline süvenemine ja kunstiline viimistletus.
Vilde lapse ja noorukipõlve kodud olid kolm Põhja
Eesti mõisat. Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see,
mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi
annaabi.ee 
