Surmaesteetika muutmine ja selle muutuse peegeldus ehtekunstis.
Ei ole
võimalik öelda, mis suunas need muutused liiguvad ning kas see on hea või halb. Esiteks
oleks see liialt subjektiivne hinnang ja teiseks poleks sellel lihtsalt mõtet. Huvitav on see, et
kaasaegses ehtekunstis kasutavad surma temaatikat ja selle esteetika paljud kunstnikud oma
töödes ja suhe sellele muutub viimasel ajal järjest kiiremini. Kunagi tunti surma ees hirmu
ning aukartust, kunagi inimene oli mortal, täna aga saab surma üle nalja heita, seda
erotiseerida või lihtsalt oma loomingus surmale/surmast mõelda. Muutuvad esitusviisid,
sümbolid ja arusaamad, aga surma esteetika muutub keerukamaks ning huvitavamaks.
Surmatemaatika kasutamine kaasegses kunstis on muutunud. Selle esteetika on täiesti
tagurpidi pöördunud. Kas see on ühiskonnateadvuse toimuvate protsesside peegeldus? Või
sai kunstnik nii suure vabaduse, et kasutab mistahes mõistet ja esteetikat, isegi kui see ei ole
ühiskonna jaoks ,,normaalne"
annaabi.ee 
