nõlvale. Teine idalääne-suunaline orund Kesk-Eestis Peipsist Pärnuni vastab Siluri kaljuse lubjakivi ja Devoni pehme liivakivi kontaktile. Eesti pinnamoes võib leida enam kui 300 miljonit aastat tagasi kujunenud pinnavorme. Meie ala settelise aluspõhja kujundanud mered taganesid lõplikult Devoni ajastu lõpus (u. 350 miljonit aastat tagasi), jättes maha tasase liivase madaliku, mis laius Soomest Lätini ja Venemaalt Rootsini ning kaugemalegi veel. Erosiooniprotsessid, mille käigus kujunesid pärastine Soome lahe ja Kesk- Eesti idalääne suunaline nõgu, algasid Kainosoikumi alguses (u. 65 miljonit aastat tagasi) ja kestsid Pleistotseeni jääaja alguseni umbes 2 miljonit aastat tagasi. Sel ajal jätkus maismaa lääne suunas Gotlandini ning reljeef oli tunduvalt enam liigestatud kui praegu. Põhja-Eesti paekallas oli ligikaudu 150 m kõrgune, eraldades paelava perve Soome lahe süviku põhjas voolanud ürgjõest.
Yunnani provintsis asuvas Shilinis on näha klassikalisi kivimetsi, mille kõrgeid lubjakivist teravikke ja torne kaunistavad sügavad, järsud karrid. Need on tekkinud rohkem kui 270 miljoni aasta jooksul. Shilini kivimetsi peetakse ülimaks loodusfenomeniks ning maailmatähtsusega paigaks, sest seal kerkib rohkem tornjaid vorme kui kuskil mujal karstialadel, pilgule avaneb paljusid erinevaid vorme ja muutlikke värvusi. Libos on eri aegade karbonaatpaljandeid, mille erosiooniprotsessid on miljonite aastate jooksul kujunenud mõjukateks karstitornideks ja -sammasteks. Seal leidub nii kõrgeid karstikoonuseid, sügavaid koopaid, salajõgesid kui ka pikki uuristunud jõesänge. Tähelepanu pälvib ka Libo bioloogiline mitmekesisus, seal elab üle 314 selgroogseliigi ning kasvab 1532 taimeliiki, sealhulgas kohalikult ohustatud taimi ja loomi. Wulongis on oluliselt kerkemurrangutest mõjutatud kõrged karstiplatood ning
annaabi.ee 
