August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
väga ebamääraseks. Me loeme lehekülgede kaupa Varria omaniku
Toomas Moori ja tema sõbra Joonas Jorgeni rikkusest, kuid imelikul
viisil ei erine nende elu ega nende elamu põrmugi saare kalurite ja
tööliste omist. Varria inimesed ei saa kuidagi inimesiks, ei isikutena ega
sotsiaalsete tüüpidena. Neil puuduvad vähemadki individuaalsed
jooned. Nad kõik, nii naised kui mehed, nii noored kui raugatudid
surisängis on ühteviisi jõhkrad erootikud. Nad kõik on -- ma ei saa
jätta tarvitamata ühe Gailiti kaasaeglase tabavat võrdlust -- nagu
kassid märtsikuu ööl. Nad kõik on kroonilised targutajad. Olgu naisest,
elust või euroopa kultuurist -- nad võivad filosofeerida lehekülgede
viisi, ilma et miski pääle jutumärkide eraldaks nende targutusi autori
omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas
Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes
annaabi.ee 
