August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
lõppema ka naine kui emane sigitaja, missuguste omaduste surm ehk
veelgi meeleheitvam on". Olukord pakub võimalusi võimsaiks
massistseeneks. Aga ükski maalit pildest ei pääse kahjuks mõjule ega
suuda saada usutavaks, sest nii hulga kui üksiku psükoloogia on näht
liig ühekülgselt: erootika, erootika ja erootika! Oleks kindlasti
mõjusam ja usutavam olnud, kui sellest massi kihavuses kimeleks ja
higistaks üks äärmise erootiku tüüp, kui et alati ja ühevõrdselt tiirased
on kõik kunni pidalitõves kõduneva raugani ja iga purpurtõppe sureva
meheni.
"Purpurse surma" aine ulatus on kohutavalt suur: romaan lõpeb kogu
inimkonna hääbumisega! Aga kui tähtsuseta on ikkagi aine ulatus ning
kui tähtis läbitunt, kaasaelat, psükoloogiliselt võltsimatu, täpne käsitlus,
seda kriipsutab Gailiti uus romaan jälle kord alla. Terved rahvad
hukkuvad hirmsa tõve möllus! Kogu maakera on ainus korjuste kuhi!