Keeleteaduse alused
Verbide muutmiskategooriaist on keskseim tempus ehk aeg. Verbilisuse
põhikriteeriumiks peetaksegi üldiselt muutumist ajavormides. Kõikides keeltes on
olemas mingi vahend praeguse (preesensi) ja möödunud aja (preteeriumi)
väljendamiseks. Olevik on üldiselt alati paari esimene ja sageli ka markeerimata liig,
minevikku väljendatakse eriliste ajatunnuste abil. Paljudes keeletes saab eri ajavormi,
futuurumi ehk tuleviku abil osutada ka tulevasele tegevusele. tempuste abil on
võimalik ernival ajul toimuvaid tegevusi ka omavahel suhestada. Ajasüsteemi
kirjeldamisel võetakse tihti appi kolm ajalist tugipunkti: praegus-ehk kõnehetk,
toimumishetk ja vaatlushetk.
Tempuse kõrval ning sageli ka sellega morfoloogiliselt põimudes esineb paljudes
keeltes aspekt. Seda terminit kasutatakse mitmes tähenduses, mis üksteiset mõnevõrra
erinevad. Selle all võib mõista kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust
vaadeldakse
annaabi.ee 
