Giuseppe Verdi
vastu seisis. Ka teatris endas ilmnesid tõrked. Direktor keeldus senises ooperipraktikas tundmatu
jahisarve kasutamisest; tõsine lahing tuli Verdil maha pidada ooperi lõppu bravuurset aariat
nõudva primadonna Sophie Loewega. 1844. a. 9. märtsil Veneetsias rambivalgust näinud ooper
meeldis itaallastele. Tagakiusatav Ernani meenutas neile pagenduses viibivaid patrioote,
vandenõulaste koor kõlas järjekordse üleskutsena Itaalia vabastamiseks. Eriti palavalt elas
rahvas "Ernanile" kaasa 1847. a., lauldes ooperi pidulikule koorile "Karl Viiendale kuulsus ja
au" muudetud sõnadega kaasa. Kui "Nabucco" ja "Lombardlased" tegid Verdi üheks
armastatumaks heliloojaks Itaalias, siis "Ernani" tõi talle kuulsuse ka väljaspool kodumaad.
Muusikaliselt on "Ernani" emotsionaalne, meloodiline ning Verdi loomingus esmakordne
dramaturgilise dünaamikaga teos, millele juhtmotiivistik värve ja mõtterikkust juurde lisab.