Sigrid Undset
viimasel hetkel enne täielikku kiriku kokku vajumist tulid välja Erlend, Sira Eirik, üks
poisike ja kõige viimasena tuli Laurits. Nad kõik olid haavatud ja nõrgad. Eirikul olid juuksed
ja kulmud ära põlenud ning peas olid põletushaavad, Lauritsal oli käsi täiesti verine. Kristiina
mõtles, et äkki on see märk Jumala poolt, kuid Sira Eirik vastas sellele äärmiselt ebaviisakal
moel, et ega Jumal ei põleta ilusat kirikut kahe patuse inimese pärast. Pärast juhtunut suhtus
Laurits Erlendisse palju paremini ning pealtnäha olid nad isegi nagu parimad sõbrad.
Külainimesed, igaüks, andsid oma panuse uue kiriku ehituseks. Ka Erlend andis raha ning
väikese osa Kristiinale kuuluvast kihelkonna maast.
Lõpuks jõudiski kätte pulmaaeg. Kristiina oli kaks kuud teinud rasket tööd ning oli kohati
isegi veel peenemaks jäänud. Ema pesi Kristiina juuksed tugeva leelislahusega ära, et
pulmapäeval pruudi juuksed võimalikult heledad oleksid. Varsti tulid juba esimesed külalised
annaabi.ee 
