V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Pariis, mida tol ajal ei valgustatud, pakkus silmadele mustade massiivide ebamäärast
kogumikku, millest siit-sealt Seine'i valkjas kõverik läbi lõikas. Quasimodo nägi tuld ainult
ühes kaugemas hoones, mille ähmane ja tume siluett Saint-Antoine'i värava pool küljes üle
katuste ulatus. Seal oli keegi nähtavasti veel üleval.
Lastes oma ainsat silma üle selle öise hämara horisondi käia, tundis kellalööja eneses
mingit seletamatut rahutust. Juba mõnda päeva oli ta erkvel olnud, sest ta nägi kiriku ümber
alatasa pahaendelise ilmega inimesi liikumas, kes üksisilmi üles noore mustlastüdruku redu
poole piilusid. Ta mõtles, et vahest on õnnetu peidus-olija vastu teoksil mõni vandenõu. Ta
kujutles, et must-lastüdruku vastu üldist viha tunti nagu tema enese vastu ja et niiviisi võis
kergesti midagi juhtuda. Sellepärast valvaski ta üleval kellatornis, «unistades oma unelmas»,
annaabi.ee 
