Kriminaalpoliitika kordamine
Filosoofiliselt tuginevad absoluutsed
teooriad Kanti ja Hegeli seisukohtadele. Kanti arvates kujutas kriminaalseadus endast kategoorilist
imperatiivi, st kõigist eesmärgikaalutlustest, kaasa arvatud ülepreventsioonist vaba õigluse käsku.
Karistus on tasu süü eest, see peab õiglus ja on juba seetõttu õiglane. Hegel põhjendas karistust
dialektilise skeemiga, mille järgi õiguskord kujutab endast üldist tahet, millele õigusrikkuja
vastandab oma eritahte. Viimast peab karistus eitama ning ületama. Nii manifesteerib ühiskond oma
üldise tahtega eritahte eitamise ning näitab, et süütegu ei ole tõeline. Kui süütegu on õiguskorra
eitamine, siis karistus peab süütegu, st eitust eitama ning õiguskorda kinnitama.
Hegeli karistusteooria erineb Kanti omast veel selle poolest, et viimane asendab praktiliselt
realiseerimatu taliooniprintsiibi süüteo ja karistuse väärtuste võrdlemisega ning sellise hegelliku
annaabi.ee 
