Euroopa riigid pärast II maailmasõda
parimaks esindajaks. Fischer tahabki vaigistada rahulolematust, mis ida pool jätkuvalt leida on. Ta
mõistab, et ,,uue ja vana Euroopa" vahel haigutav lõhe oleks tõsiseks takistuseks Euroopa ühtsele ja
energilisele poliitikale terrorismivastases sõjas. Ennekõike aga mõistab ta, et ELi-sisese
tuumikgrupi loomine õhutaks uutes liikmesriikides usaldamatust Saksamaa vastu. Saksamaa
välispoliitika uus geopoliitiline kontekst ei saa mõjutamata jätta ka Saksamaa erisuhet
Prantsusmaaga. Prantsusmaale ei ole ELi laienemine kunagi meeldinud, kuna enamik Ida-Euroopa
riike on pühendunud atlantitsistid ja liberaalse majanduse pooldajad. Chirac kuulutab ikka oma
kõnedes, et ta soovib ,,tugevat, võimsat Euroopat, mis seisaks rahvusvahelisel areenil rahu, dialoogi
ja sallivuse eest". See on aga gaullistlik unelm ja reaalsusest kaugel. ,,See on NATO, mitte EL, mis
annab meile julgeolekugarantiid", tsiteerib teda 29. IV 2004. a. Financial Times. Niisiis võib