Vana Kreeka filosoofia ja filosoofid
Seejuures kasvab usaldamatus inimese
meelelise taju kui tunnetusvahendi vastu.
Pärast seda, kui kreeklastel oli olnud võimalik võidukalt kaitsta oma vabadust sõdades Pärsia
vastu(500 - 499 e.Kr.).
Sellele vajadusele vastasid sofistid. Kreeka sõna "SOPHISTAI" tähendab "TARKUSE ÕPETAJA".
Alul oli sellel sõnal ilma igasuguse kõrvalmaitseta vaid see tähendus.
Protagoras Abderast
Milleks inimene üldse püüab maailma ette kujutada? - Iseenda jaos. Ta kujutlused teenivad puhtal
kujul ta erirahvusi. Siit ja Protagorase põhiline järeldus, kõige mõõdupuuks on üksnes inimene ise.
"Inimene on mõõduks küigile asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitteeksisteerivatele,
et nad ei eksisteeri."
Ei ole olemas mingit absoluutset tõde, vaid üksnes suhteline, mitteobjektiivne, subjektiivne tõde
üksnes inimeste jaoks.
Protagoras kaldub arvama, et "mateeria on voolav" ja kõikide asjade peapõhjused(logosed) asuvad
mateerias.