"erikeelega" - 1 õppematerjal

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

leidub nii lääne- kui ka idapoolsete murrakute sugemeid. Tartu tekstides leidub ladinapärast kirjaviisi ning katoliiklikule kirjasõnale omaseid poolapäraseid jooni. Vanima perioodi keelekasutuses esineb rohkelt varieerumist, jälgi vokaalharmooniast, omistusliidetest (tänaseks kadunud), pöörduvast eitussõnast, kaasaütleva käände kujunemisest. Tegemist on peamiselt usulise või juriidilise tõlkelise erikeelega, mille loojad on olnud muulased või muukeelse hariduse saanud. Seega on vanimas kirjakeeles palju rahvakeelele võõrast ­ eelkõige grammatikas, sõnavaras vähem. 2) 1600-1686 - Tuli kasutusele ülemsaksa kirjaviis (h kui vokaali pikendav märk): võõrtähed c, f, w, x + nende ühendid (saksa k: sch, ck, tz). Kirjutatud tekstide hulk suurenes. Selgelt kujunes välja 2 eraldi kirjakeelt: tallinna k vs tartu k.