Nõukogude Eesti
1950.aastate esimesele poolel oli eriti tugev sundorienteeritus vene kultuurile.
Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud
vaimupärandi valikuline hävitamine. Nii puhastati sõjajärgsetel aastatel ulatuslikud
raamatukogud, kuhu jäeti alles vaid üksikud aastakäigud ajalehti ja ajakirju ning mõni
8
eksemplar kõikidest raamatutest. Kogu mittesoovitav kirjasõna pandi erifoni, mille
kasutamiseks tuli taotleda ametivõimudelt kirjalik luba.
Haritlaskonna uus põlvkond
Paljud eesti haritlase pagesid Teise maailmasõja lõpuaastatel nõukogude võimu
kartuses Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja
kuulub orgaaniliselt meie kultuurilukku. Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond
langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, kuna nende aktiivset loometegevust
piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma