ja adenoid ninaneelus soodustavad samuti unelämbustõve nähtude kujunemist. Mõnedel inimestel esinevad näopiirkonna luulised iseärasused: väike ja tahapoole ulatuv alalõug loovad samuti eeldused uneapnoe kujunemiseks. Obstruktiivse uneapnoe diagnoosi ja raskusastme täpsustamiseks on vajalik uneaegne polüsomnograafia. Haigega põhjalikult vesteldes ja teda suunitletult küsitledes võib uneapnoe diagnoosi püstitada perearst ning seejärel pidada nõu eriarstidega diagnoosi ja ravimeetodite täpsustamiseks. Uneapnoehaiged saavad ka ise oma elustiili ja harjumusi muutes oma vaevusi leevendada: · Kaalulangetamine dieedi korrigeerimise ja füüsilise aktiivsuse suurendamisega on esmatähtis ülekaalulistel patsientidel. · Kerge uneapnoe korral vähendab hingamispauside episoode magamine külili asendis või tuleks selili magades asetada padi selliselt, et pea oleks kuklas.
protseduurireeglite hulka (Soo jt 2009, Lastekaitse korralduse… 2013). Kuna erinevad osapooled on nõrgalt sidustatud ja ei tee alati koostööd, siis probleemidega last antakse „käest kätte“, kuigi lapse probleemid ei ole sageli paigutatavad ainult ühe ministeeriumi haldusalasse ning vajavad selleks, et lapse huvid oleksid kaitstud, eri osapoolte koostööd. Lastekaitsetöötajate hinnangul pigem ei suju neil koostöö tervishoiuvaldkonna, perearstide, psühhiaatrite ja eriarstidega (Lastekaitse korralduse… 2013). Erinevate ministeeriumite ja muude institutsioonide ja asutuste vaheline koostöö vajab selgeid raame ning ühtset arusaama infovahetusest ja iga osapoole rollist süsteemis (Laugus 2012). Lastekaitsetöö kvaliteedi tagamise standardid on ebapiisavad. Riigikontroll on oma auditis välja toonud, et KOVidele oleks vaja kehtestada täpsemad nõuded, muidu ei ole tõenäoline, et tagajärgedega
annaabi.ee 
