teatrite ja teiste arvustajatega. Eriti algupärandeid vaagides kardeti väga teha seniseid omamehelikke hinnaalandusi, mõõdeti kõike mingist kujuteldavast täiusideaalist lähtudes. Samasugust nõudlikkust rakendati näitlejatele. Tulemuseks oli ka solvumisi ja kibestumist. Kutselise teatri algusjärgus kirjutasid arvustusi paljud hilisemad näitekirjanikud (Raudsepp, Metsanurk, Tammsaare). Suurem osa toonastest arvustustest on jäänud üldajalehtede veergudele. Tehti ka esimesed eriajakirja-katsed. 190910 ilmus Tallinnas nädalaleht "Näitelava". Suhtumine hakkas kähku muutuma esimese iseseisvuse päevil. Teatrikriitika põhimõtteline hüpe kõrgemale nõudlikkusele ja professionaalsusele oli toimunud juba eelmises arengujärgus. Üsna kiiresti toimus kriitikas põlvkondade vahetus. Täiesti või peaaegu täiesti hülgasid teatriarvustuse Karl Menning, Juhan Luiga, K. A. Hindrey. Uuteks maitsemäärajateks tõusid juba perioodi algul Artur Adson, Rasmus Kangro-Pool.
o. saksad. Sellist viletsat enesetunde rahuldamist on meie vaimuelu tulvil täis. Snobism on kõikjal, igal on oma comme il faut-ideaal või unistus … Levinud on see meie akadeemilistest ringkondades, kus on läbi löönud Euroopasse trügimine. Asendagem J. Barbaruse ühe luuletuse motos Mon dernier eri Paris, Paris! Paris l’Europe’igdi, — pole küll riimis, aga sisu vastab. Tulla toime tööga, uuringuga, mille referaat satuks mõnda välismaa eriajakirja ja sealt siis refereeritava autori nimi mõnda paksu käsiraamatusse pikka kirjanduse loetellu või teksti sulgudesse, — see on saanud salajaseks dernier cri’ks. Alma mater Tartuensis on viidud Euroopasse, Ameerikasse! Ning meie rahvahariduse juhid on uhked, et nende koolid ei jäävat maha oma metoodika moodsuses, õpetamise tehnikas selle või teise Euroopa riigi omadest ja — et meie käes on olnud maa- ilmarekord üliõpilaste või keskkooliõpilaste arvus
annaabi.ee 
