Eesti rahvapillid
kannelt kui talupojapille. Keeld oli muidugi sihitud talupoegadest ja agulirahvast
pillimeeste vastu, kes said linna ametnike muusikute teenistusele kardetavaks.
Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et
see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke,
söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega.
Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi
vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste
keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või
pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel,
nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel
(ka duurkannel) ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Lähemalt
tutvustaksin teile siis esimest varianti, ehk siis vana eesti kannelt.
annaabi.ee 
