Analüütiline keemia
1.5. FLUOROMEETRIA.
Põhineb ergastatud molekuli võimel anda osa üleliigset energiat ära valguskvandina. Kui molekul
absorbeerib elektromagneetilist kiirgust ja tõuseb stabiilselt energiatasandilt kõrgemale ebastabiilsele
tasandile, siis ta annab losaenergia ära soojendusenergiana kokkupõrgetel teise molekulidega.
Fluoromeetrias mõõdetakse uuritava aine fluorestsentsi intensiivsust:
Kus F- fluorestsentsi üldine intensiivsus (kvanti/sec)
Jo erfastava valhuse intensiivsus (kvanti/sec)
C lahuse konts (mooli/l)
(E) molaarne neeldumiskoeff
b- fluorestseeruva kihi paksus (cm)
fluorestsentsi kvant-saagis (sõltub aine om-st)
Valem kehtib lahuse suhtes, mille opt.tihedus D ei ületa 0,05, millele vastab opt.läbitavus 89%, sest
suure opt.tiheduse juures kiirgus ei levi lahuses ühtlaselt. Lahuse konts peab olema 10-5-10-6, siis
flurestsentsuse ja konts vahel kehtib lineaarne sõltuvus