Austraalia loomastiku uurimistöö
Kõige enam elab neid Kagu-Aasias ja Austraalias.
Austraalias elutseva käbisabaskingi pikkus on ligikaudu 30 cm. Käbisabaskingil pole
vastase hirmutamiseks mitte ainult suur helsinine keel, vaid ka
jäme ning lühike saba, mistõttu näevad mõlemad kehaotsad, pea
ja saba ühesugused välja. Rünnaku ajal on skink võimeline
vaenlast petma ning ohverdama vaid oma lühikese sabajupi.
Sinikeel-skink kasutab sokimeetodit. Ohus olles avab ta
lõuad ja näitab eresinist keelt, et vaenlast ehmatada. Sageli ka sisiseb seejuures ähvardavalt.
Pikksabaskink hakkab ohu korral oma erksinist värvi sabaga peksma, muidu säilitab ta
aga rahu. Kui vaenlane ta sabast haarab, heidab skink selle küljest ja kaob peitu. Kui hädaoht
on möödas, naaseb ta sageli sündmuskohale ning paneb oma saba nahka. Niisugust
põgenemisviisi nimetatakse autotoomiaks. (Parish 2003:36-39)
3.3.2. Sugukond: Gekolased
annaabi.ee 
