Mehhiko lahe merefüüsika
tänapäevane Mehhiko laht tekkis alalaskmiste tulemusena selle maatükki uusaegkonnas. Irdli
(1951) sätestas, et Mehhiko lahe tekkimine kuulub hilise paleosoikumile.
Kuid idaspidine geofüüsikaline informatsioon (Juning ja teised) paneb järele mõtlema, et
Mehhiko lahe keskosa on süvamere maise koore lõik.
Mehhiko lahe merepõhja reljeefi elemendiks on sügav renn, mis on täidetud sademetega, mille
võimsus on 50 000.
Arvavad, et geosünklinaal hakkas erenema siis, kui hävimise tektoonilise tõstmine toodet
hakkasid ranniku ala juurde astuma. Nendest hakkasid formuleerima jõedeltat, taolised
tänapäeva Missisipi deltale, millised suurenesid ja liikusid mere sügavusele. Kui sademed
kogunevad selfis, siis suurima akumulatsiooni piirkonnas kihid hakkasid painduma. Tekkis
võimalus uute sademete kihi kogumisele. Niimodi võiks moodustada geosünklinaal. Teadlased
tänapäevani vaidlevad geosünklinaali moodustamisest
annaabi.ee 
