Väikerahvaste ohud ja võimalused globaliseeruvas maailmas
Mõnel rahval ei olegi kedagi, kes
juhiks ja nad kaovad. See on lühidalt ja mustalt öeldud, kuid keskne mõte on olemas.
Aga kas asi on rahva väärtushinnangutes soovitakse kindlustatud elu ja elada hästi ning
patriootlikus, kodu- ja ühtsustunne jääb tagaplaanile? Või on inimestel veel nõukogude mentaliteet
ning kardetakse hirmsasti koguaeg millestki ilma jääda, Võetakse, mis võtta annab, nagunii varastavad
ja erastavad juhid kõik, mis võimalik, nagu ajakirjandusest saab teada. Ainus võimalus on põgeneda
kuskile, kus pole vaja muretseda. Või on hoopiski riigivõimu pädevus küsitav pistetakse muudkui
endale rohkem tasku ja rahvas vireleb vaesues? Kõik tahaksid natukene rohkem, aga süües kasvab isu
ja ahne on täitmatu. Seda, kas ahne on rahvas, riigimehed või mõlemad, on raske öelda.
Minu arvamus on see, et inimesed on rumalad ja ei mõtle asju läbi. Lastakse ennast nii kergelt
annaabi.ee 
