RALPH WALDO EMERSON
ülendab vestlust temaga. Me räägime paremini kui tavaliselt. Meie kujutlusvõime on ülipaindlik,
me mälu rikkam, ja me kidakeelsuse-deemon on seks korraks meist lahkunud. Pikki tunde võime
pidada temaga siirast nõtket rikkalikku mõttevahetust, mis võrsub kõige vanematest,
salajasematest kogemustest, nii et seda kuulvad kõrvalviibijad, olgu sugulased või tuttavad, on
meie ebaharilike võimete üle südamest üllatunud. Ent niipea, kui võõras hakkab vestlusse sisse
tooma oma erapoolikuid eelistusi, piiritlusi ja defekte, on kõik läbi. Ta on kuulnud esimest,
viimast ja parimat, mis ta meie suust iial kuulda saab. Nüüd ei ole ta enam võõras. Vulgaarsus,
võhiklikkus, väärarvamused on juba vanad tuttavad. Kui ta nüüd veel tuleb, siis tervitatakse teda
küll ka ehk korraloomise, paremate rõivaste ja lõunasöögiga, ent südamepõksumisega, hingest
tulevat suhtlusega enam mitte.
Mis oleks veel nii meeldiv kui need tundepuhangud, mis teevad mu maailma taas