Seda võib küll vältida, aga totaalselt ilma hakkama saada on peaaegu võimatu. Erinevad asutused, ajakirjandus, televisioon ja teiste kaaskodanikega suhtlemine on kõik see, mis näitab, et me kuulume avalikku ellu. Mina tunnen, et ma olen avaliku eluga väga tihedalt seotud. Ma käin peaaegu iga päev koolis, poes, internetis ja suhtlen inimestega päevast-päeva. Kui avaliku elu tegelasi ei oleks, muutuks elu iga päevaga aina igavamaks. Mõni inimene ajab aga avaliku ja eralelu segamini. Tihti surutakse oma eraelu liigselt avalikku ellu. Meedia kajastab seda päevast-päeva. Siiski võiks olla sellistel asjadel piir. Mina arvan, et pole vaja näidata tervele maailmale oma suhteid perekonnaga või rääkida tundmatule oma tõesti isiklikest asjadest, see on siiski eraelu, mis ei pea olema kättesaadav kõigile. Avalik elu on aga suhtlemine, kus inimesed ei muutu liiga isiklikuks vaid jagavad oma emotsioone ja kordasaatmisi niivõrd, et seda ei peaks hiljem kahetsema.
Miks 1920-30. aastail asendus demokraatia diktatuuriga? Peale Esimest maailmasõda loodeti, et demokraatia jääb valitsema ja enam sõdu ei tule. Paraku pidid inimesed demokraatias pettuma, kuna hüppelist majanduskasvu ei tulnud ning elujärg ei läinud paremuse poole. Siinkohal kasutasid olukorda ära uute ideoloogiatega juhid. Demokraatia tähendab sõnavabadust, õiglasi valimisi ning rahva võimu. Samuti tagab see inimese eralelu puutumatuse ja isikuvabadused. Diktatuur, demokraatiale vastandudes, on valitsemisvorm, kus juhil on piiramatu võim. Sellega kaasneb isikuvabaduste piiramine ja vastaste igal võimalikul viisil mahasurumine. Sageli puudub vastutus oma tegude moraalsetele ja eetilistele tagajärgede eest. 18. jaanuarist 1919. aastast kuni 21. jaanuar 1920. aastani toimunud Versailles' rahukonverents kuulutas Saksamaa sõjasüüdlaseks. Samuti ei saanud loodetud alasid Itaalia
annaabi.ee 
