Surm erinevate filosoofide käsitluses
arutlus sellele puudub. Filosoofid on saanud teha vaid oletusi.
Väga paljud filosoofid uskusid, et on olemas hing, mis on kehast eraldatud. Vähesed
omistasid loomadel on hinge. Hinge peeti kehast tähtsamaks.
Mitmed antiikajastu tuntumad filosoofid omistasid hingele surematust. Pärast surma
kehast vabanenud hinge saatus olenes sellest, kui õigesti või valesti oli keha maises elus
käitunud.
Keskajal seostati praktiliselt kõike Jumalaga. Ka selle ajal uskusid paljud hinge ja keha
eraldatusesse. Arvati, et peale surma saavad hingedele osaks kas naudingud või lasub
nende peale igavene karistus.
Renessansiajastul usuti igavest ringlemist. Inimhing on pidevalt sündiv. Pärast keha
surma liigub hing uude vormi.
Kuna uusajal hakati otsima tõestusi ja tehti järeldusi kogemuste põhjal, siis inimese
surma kohta ei saadud midagi kindlat väita. Väga paljud küll uskusid hinge surematust,
kuid see võis olla vaid nende soovunelm.
Surm on osa elust, millega iga inimene peaks leppima
annaabi.ee 
