"Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees." (Paulo Coelho) Novellis "Inimene vutlaris" on räägitud kreeka keele õpetajast Belikovist, kes kartis kõike. Alati, kui oli arutlusel mõne uuenduse läbiviimine, oli ta mures, et "kui ainult midagi ei peaks juhtuma". "Loomult üksildasi inimesi, kes nagu erakvähk või tigu püüavad sulguda oma koorde, pole maailmas vähe." Kuna inimene siiski on sotsiaalne olend, muutub elu neile erakutele suhteliselt raskeks ning osaval manipuleerimisel on võimalik neid ära kasutada. Just nii nagu kolleegid proovisid endi lõbuks Belikovi Varenkaga paari panna. Kindlasti ei kujunenud kõik välja nii, nagu Belikov oleks soovinud. Nõrgad, mõjutatavad inimesed sageli ei saavuta enda unistusi, pigem aitavad kaasa teiste unelmate täideviimisele. "Kajakas" Niina unistas näitlejakarjäärist, aga sattus kirjaniku mõju alla ning mees surus talle
kõrgest seisusest perekonda, õppis Roomas, ent jätttis õpingud pooleli ning soovis pühenduda erakuelule. Benedictus lõi 12 mungagruppi, milles igaühes oli 12 munka ja hakkas nende baasil looma kloostreid. Monte Cassino oli viimane klooster, mille abt ta oli ning selle peana ta ka suri. 520. aastatel koostas Benedictus reeglid, mis õhtumaal hiljem erakordse tähtsuse omandasid. Tema eesmärgiks oli kehtestada tagasihoidlikud reeglid algajatele erakutele, tulemuseks oli elav ja lihtne käsiraamat, mis ei olnud ülearu range, kuid siiski askeetlik arusaam mungaelust. Benedictus nõudis munkadelt ühist kooripalvet ja uute liikmete vastuvõtmise korda. Keelatud oli logelemine (tuli tegelda käsitööga ja pühade tekstide lugemisega). Enne vastuvõtmist pidi noviits tõotama kõigi juuresolekul kuulekust kloostrile. Kuulekus oli sotsiaalse elu tuumaks, eriti abtile, kes munkasid juhtis, kes pidi hiljem aru andma Kristuse ees.
annaabi.ee 
