Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
mõlemad, nii valu kui ka tõeni jõudmine, on tegelaste siseasjad. Kartlik Nikas saab lõvilt käpahoobi,
aga lõvipuuri ukse avab ta ise. Kaptenkomandör Batrian põgeneb vanglast, pöördub sinna aga ise
tagasi. “Kentauri“ naistegelased süütavad end ise põlema. Küsimusi, kellele kuulub tõde, kes valitseb
valu, neis romaanides ei teki. Tõde on tegelaste sisemine veendumus, sageli väga egoistliku loomuga;
kannatus liitub tõeotsimise egoismi ja eraklikkusega. Tõde pole jagatav ega jõuga pealesurutav.
Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik
Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad
teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema Dido jätab lapselapse üksi
võõraste inimeste sekka, kentaur Nikyas (mõlemad romaanist “Kentaur“) laseb kõrvust mööda
annaabi.ee 
