V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
liikumatult ja vaikselt. See vaikus ja liikumatus oli nii õudne, et metsik kellalööja sellest
värisema hakkas, julgemata kõssatagi. Ainult ühel viisil sai ta veel ülemdiakoni mõtete
jälile: ta vaatas samasse suunda, kuhu preestergi, ja nõnda langes ka tema pilk alla Greve'i
platsile.
Nüüd nägi ta, mida preester silmitses. Platsil oleva alatise võlla juures seisis redel püsti.
Seal oli näha üksikuid erainimesi ja palju soldateid, üks mees lohistas mööda maad mingit
valget tompu, mille küljes midagi musta ripnes. Mees peatus lõpuks võlla jalamil.
Siis juhtus midagi, mida Quasimodo hästi ei näinud,. Mitte sellepärast, et ta ainus silm nii
kaugele ei võtnud, vaid et soldatite rohkus võlla ümber ei lasknud tal näha, mis seal sünnib.
Pealegi tõusis parajasti päike ja üle horisondi tulvas niipalju valgust, et kõik.
486
annaabi.ee 
