V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Jumalaema kiriku paha küüraka üle kaevata. Teda häbipostis nähes rõõmustasid kõik. Karm
nuhtlus, mis teda tabas, ja haletsusväärne seisund, millesse teda jäeti, ei äratanud
rahvahulgas kaugeltki kaastundmust, vaid koguni suurendas ta viha kahjurõõmu okkaga.
Kui siis «avalik kuriteo jälitamine», nagu kandiliste mütsidega kohtunikud oma murrakus
veel tänapäevalgi ütlevad, läbi oli, tuli järg kätte tuhande eraarve õiendamiseks. Nagu
kohtusaalis, hakkasid ka nüüd naised kõige rohkem lärmi tegema. Igaüks kandis tema vastu
vimma,
1 Kurt on rumal (lad. k.).
221
ühed ta tigeduse, teised ta inetuse pärast. Viimased olid
ägedamad.
«Va saatananägu!» ütles üks.
«Luuavarrel ratsutaja!» kisas teine.
«Paras traagiline lõust!» kiunus kolmas naine. «Kes sind veel narride paavstiks teeks, kui
tänane päev eilseks muutuks!»
«Hüva,» sõnas üks vanamoor. «Siin näeme ta lõusta häbipostis