Maailmakirjandus III. Valgustus. Romantism. Realism
Pariisi elust, sõjaväe elust, poliitiliselt elust, külaelust
o „Filosoofilised etüüdid“ ehk allegoorilised
o „Analüütilised etüüdid“ – analüütiline jäi küll pelgalt nimetuseks, autor ise
pidas sellese ossa kuuluvaks „Abielufüsioloogiat“ (1824), mis ei olegi
romaan, vaid Pariisi olukirjelduste kogu
Suurema osa moodustavad eraaelulised stseenid
Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, konkreetsest kohast ja
olukordadest. Oma ajastu traagika üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnust,
mis hävitab armastuse, lõhub inimsuhteid ja teeb sõbrad vihavaenlasteks.
Balzaci realism seisneb eriti tema kirjeldustest, mis on pikad ja paljusõnalised, tema
pühendumises ka välistele detailidele ning anda edasi kujutatava ajastu olmet.