16.-20. saj. maalikunst, kadrioru loss
oksad ise kõdunevad. Maastik on tõusev ja pildi tsentris , kus eskeldab ka vanamees,
kes mööda kõnniteed,metsavahel, liigub mäest ülespoole. Pilt tuletas mulle meelde mu
kodukanti, Kuimetsa, mis samuti on ümbritsetud metsaga, kuid meenutas eelkõige
unustamatut aega Rahumäe männimetsas, kus on palju aega kulutatud Nö. ,,rasva
maha vorpimiseks" . See maal oli nagu päris.
Näituse lõpuks hakkasin senisest rohkem vihkama portreid ja neid eputavaid
poose, sealjuures rohkem,kahju hakkas poseerivatest vürsti prouadest/härradest, kes
ilu nimel olid sunnitud end niivõrd puhevile ja rüüse ajama ning kõigele vaatamata
seejuures end mugavalt ja hästi tundma. Kunagi ei leia portreedes sellist reaalsust
kajastavat olekut või ilmet, alati on kõik kuidagi tuhm ja hääbunud ning VÕLTS. Kõige
jubedam olid üks portree valge hobusega, kelle lakk oli maani, saba kilomeetri