Arhailine luule
epigrammiks pidama iga eleegilise distihhoni vormis koostatud lühikest lüürilist luuletust.
Epitaaf on lahkunu mälestuseks kirjutatud lühike tekst, tavaliselt hauasambal.
Epitaaf on hauakiri või hauakirjaga mälestussammas, ka surnu vappepitaaf või mälestustahvel kiriku seinal.
Epitaaf võib olla ka kirjanduses kellegi surma puhul kirjutatud lühiluuletus.
Näiteks Juhan Liivi hauasammast ehib epitaafina tema luuletus "Kui tume veel kauaks ka sinu maa".
16. 17. sajandi luterlikus matusekultuuris olid kiriku seintele üles seatud epitaafid ehk mälestuspildid üks
tähelepanuväärseimaid mälestamiskunsti teoseid. Epitaafe tellisid endale jõukad linnakodanikud, aadlikud
ning pastorid. Erinevalt hauakivist ei olnud epitaafi asukoht seotud matmiskohaga, samuti võis selle tellida
juba inimese eluajal ning ammulahkunud pereliikme mälestuseks.