Hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond.
Näiteks,
kui nälg on kannatus, siis on naudingu, s.t. kannatusest vabanemise, tarvis samaväärne, kas
nälga kustutakse leiva ja vee või mingite hõrgutistega. Arvatavasti pole paljud inimesed
sugugi valmis neid “õnnelikkuse saavutamise viise” samaväärseteks pidama. Kõik see ei
tähenda samas seda, nagu tuleks inimesel epikuurlaste arvates kramplikult vältida igasugust
luksust ja igal juhul askeetlikku eluviisi harrastada. See, mis epikuurlast peaks
iseloomustama, on luksusest sõltumatus; ta võtab selle vastu, kui elu niisugust võimalust
pakub, ning ei tunne kahetsust, kui elu ta sellest võimalusest ilma jätab. Sest luksus ei
kahjusta õnnelikku elu, kuid ei ole selleks ka tarvilik. Seetõttu ei ohusta targa õnnelikkust ka
elujuhuslikkused.
Seda õnnelikku elu kirjeldab Epikuros ka traditsiooniliste vooruste – tarkus, vaprus,
mõõdukus, õiglus – kaudu võimaldatud eluna. Tarkust vajatakse selleks, et põhjendamatutest