Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast. Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud. Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades, vanu sümfoonilise žanri esindajaid. Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni. Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega. Hoolimata sellest, et Brahms pöördus rahvamuusika poole ja õppis klassikutelt reljeefsust, oli
Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast. Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud. Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades, vanu sümfoonilise zanri esindajaid. Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni. Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega. Hoolimata sellest, et Brahms pöördus rahvamuusika poole ja õppis klassikutelt
annaabi.ee 
