Leht, vili, õis ja seeme
Kiiresti kasvavate taimeorganite epidermirakud on pikad
ja kitsad, mõnedel muutlikes niiskustingimustes elavatel liikidel aga sopilised.
Enamasti jäävad epidermirakkude kestad tselluloosseteks ja rakud ise läbipaistvateks, kuid näiteks kõrrelistel (Poaceae),
lõikheinalistel (Cyperaceae) ja osjadel (Equisetum) võivad rakukestad ränistuda. Välimisse rakukesta võib koguneda
kaltsiumoksalaadi kristalle (draakonipuu -- Dracaena draco). Mõne sugukonna taimedel tekivad epidermirakkudes
kaltsiumkarbonaadist kobarjad moodustised -- tsüstoliidid, mida peetakse kaitsekohastumuseks infektsiooni vastu.
Kloroplastid esinevad sõnajalgtaimede ja mõnede varjuliste kasvukohtade õistaimede epidermis ning enamusel
taimedest õhulõhede sulgrakkudes. Viimastes võib leida ka värvituid ümaraid leukoplaste.
Epidermirakud eritavad väljapoole vaha ning kutiini - moodustub värvitu kile, kutiikula (cuticula). Kui vaha koguneb
annaabi.ee 
