Nüüdiskirjandus
olemas.
Selle Ehlvesti loomingu II pooles toimub teatud nihe. Kui Nendes esimestes raamatutes oli
oluline tõde, mida üritatakse tõlgendada ehk tähtis on mingi tekst või sõnum, siis loomingu
teises pooles tuleb tekstiv või sõnumi asemele järjest enam ja enam inimene, inimese hing.
Nüüd püütakse tõlgendada ja arusaada mitte tekstist, vaid inimese hingest ja inimese kõige
olulisematest tunnustest või eotsioonidest. See hing on midagi sellist, mille puhul kõige
olulisema teemana Ehlvest käsitleb armastust kuidas sellega toime tulla, mida see ühes või
teises situatsioonis tähendab, kust see algab, kas sellest on võimalik kuidagi vabaneda. Nüüd
on see sundmõttelisus suunatud armastuse teema ümber. Selle tulemus on see, et Ehlvesti
looming muutub järjest psühooloogilisemaks. Intertekstuaalsus, mida rohkelt loomingu
esimeses pooles, asendub siin süvapsühholoogilisusega