Sageli leidub neid suurte kogumikena ja need võivad moodustada seeneringe. Kasvab sümbioosis puudega, moodustades nende juurtega mükoriisa. Võib moodustada mükoriisa paljude puuliikidega näiteks kuuse, männi, tamme ja pöögiga. Neid leidub juuni lõpust sügiseste suuremate öökülmadeni, kuid soojal, lumevabal talvel võib neid samuti metsa all kohata. Viljakehad on üleni rebukollased, lehterjad, kübaraserv on sisserullunud ja korrapäratult laineline. Kübara alaküljel on eoslehekesi meenutavad harunenud voldid, mis laskuvad pikalt jalale. Pealt sileda ja mati kübara läbimõõt on 2-12 cm. Jalg on kübarast pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1-3 cm paks ja 4-7cm pikk. Eosed on erekollased ja ellipsikujulised. Harilikule kukeseenele on väga sarnased kahvatu kukeseen ja kuld-kukeseenik, millest esimene erineb heledama valkjaskreemi värvi poolest ja teine mittesöödav seen värvuse ja kübara kuju poolest. Kukeseente kulinaarne levik toimus 18
Samuti võib teda segi ajada söödava kevad-võluheinikuga ja linnašampinjoniga (Agaricus bitorquis) . Alati tuleb enne seene söögiks korjamist vaadata kübara alumist poolt ja jalga. Kevad-võluheinik on üleni jäävalt kreemikasvalge, ka eoslehekesed on valged, tihedalt asetunud ja kitsad, jalg rõngata, tugeva jahulõhna ja -maitsega, mingisugust värvimuutust viljakehadel ei ole. Linnašampinjonile on iseloomulik noorelt hästi nähtav valkjas nahkjas rõngasloor, mis algul katab eoslehekesi üleni, vananedes rebeneb ja jätab jalale kaks valget eraldi paiknevat kitsast nahkjat rõngast; kübar on püsivalt hallikasvalge, eoslehekesed noorelt roosad, vanalt mustad, seeneliha värvub lõikel aeglaselt roosaks, lõhn meeldiv. Tuleb tähele panna, et samal ajal kasvab Eestis ,ainult Tartu parkides teada olev kreemikasvalget värvi mürkšampinjon (A. xanthoderma). Peale roosade kuni mustade eoslehekeste ja nahkja rõngaga jala on talle tunnuslik tugev karboli- ehk tindilõhn;
annaabi.ee 
