Rahmaninov
1904. aastal saab Rahmaninov Suure Teatri dirigendiks, kuid juba sel ajal häirivad teda
mõtted, mida ta väljendas aastaid hiljem: "Ma pole kunagi suutnud otsustada, missugune
on minu tõeline kutsumus helilooja, pianist või dirigent. On hetki, mil mulle näib, et ma
peaksin olema ainult helilooja, mõnikord ma mõtlen, et olen ainult pianist. Nüüd, kus
suurem osa elust on elatud, vaevab mind alatasa mõte, et end eri alade vahel killustades
pole ma leidnud oma tõelist kutsumust." (L. Entelis "XX sajandi heliloojate siluette")
Rahmaninovi muusika väljendab inimese tundeid ja elamusi. Kunagi ta ei heitnud pilku
kaasaegse muusika suurejoonelistele ilmingutele nagu Debussy, Ravel, ja Richard
Staruss. Ta sarnaneb ka Tsaikovskiga, keda ta austas ning kelle teoseid ta sageli ette
kandis. Tema muusikast võib leida õrnus, vaikset nukrust, mõtisklust, leebust ja hellust.
Erilist tähelepanud pöörast Rahmaninov meloodiale, mida pidas ta muusika hingeks, kuid
annaabi.ee 
