August Gailiti novelli "Libahunt" analüüs
tekkis Hundva ja Enriku vahel, näiteks uskus Endrik kaugete metsade taga olevatesse
maadesse, kus päike särab ning kirikus õnnistatakse inimesi, kuid Hundva tegi maha ideid
Jumala eksistensist. Enrikule paistis moraalivastane ka Hundva libahundiks olemine, tal oli
raske uskuda, et tasa ja armsalt kummaline neiu, kelle ema tõrred olid täis liha ja salved täis
vilja, võis libahunt olla. Novellis on tihti momente, kus rikkad võtavad vaestelt, et rikastuda
veelgi. Lisaks toimus Enrikus endas pidev võitlus hoides tagasi oma soovi kõik tülgastavad ja
ärritavad mõtted teda ümbritsevast ühiskonnast valjult kuuldavale tuua. Vastuoliline oli ka
Enriku armastus Hundva vastu ning Hundva abiellumine Enriku poolt põlatud isaga, mille
tagajärjel teatas isa, et Enrik peab lahkuma kodus, isa suhtumine oma poega kui nuhtlusesse ja
pärast Kristjuhani surma tema karja ühissöömine ning surnute sohu tassimine, mida kirjeldab