Vladimir Nabokov referaat
ja ebamaise ilu eitust, kui minu vaba mina rõhujat, kui matsluse, rumaluse ja enesega rahulolu
kehastust."
Nabokov põgenes küll kommunismi, küll fasismi eest (II maailmasõja päevil) ja nii kaugele,
kui see võimalik oli: Venemaalt läbi Euroopa Ameerikasse. Ameerika tollis polnud tal midagi
deklareerida- peale oma geniaalsuse ja kotitäie poksikinnaste. Kuid tegelikult õnnestus tal
Ameerikasse ,,sisse tuua" oma erandlik talent.
Nabokov oli mitmekülgselt andekas: ta oli tunnustatud enomoloog, esmaklassiline maletaja,
maleülesannete- ja etüüdide autor. Tema kirg male ja liblikate vastu avaldub ka loomingus
(,,Luzini kaitse", ,,Jõulud" jm).
Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja
subjektiivselt. Dostojevskit nimetas ta ajakirjanikuks, politseiromaanide autoriks, ka oma
suurima lemmiku Puskini loomingus ei hinnanud ta mitte vene elu kujutamist, vaid stiili.